Saturday, September 06, 2008

Running

I started a running practice this week, organized by the company I work for, they hire professionals to train the ones that have interest. In contrary to my initial thought, it was not just a jogging in a park, but a real running practice!! Some people of the group run marathons!!

To my own surprise:
- After the first training, I felt like part of me had re-awakened. The part that used to be in all sports competitions in high school, brought home medals, the one that thrived on sports, the strength, speed, heights, distance... I realized how much these things have not been part of my life in the last ...um...10 years.
I think from what I am sensing now, some forward going movement might come out.

- It reminded me how much I learned by doing sports. I think at some level, the sports really bring out and shape some particular characteristics like persistence, for example.

- And then the realization of how much ones mindset determines the outcome of loosing or winning. I do remember the judo matches when I lost in 10 seconds or sprints where I was paralyzed by fear. And then some other times where I focused on strength and success and it actually did work...

- Thought after 8 km run yesterday (aihh these long distance runners!!): sometimes the big picture doesn't matter a thing. If you know you are on the right track, just keep your eyes on the heels of the guy in front of you and keep going and keep going and keep going.
And damn it's hard to keep on going when the one in front steps aside and there's no one else on sight to hold on to and the finish is still far away.

- A thought on potential: how often do we give up because we think that we have reached our limits? And how much of the undiscovered we would reveal if we didn't stop just there yet! And after that just reached out even a bit further?
I think that applies everywhere. How often does 8 km seem just way too much to run in one go? or how unachievable do certain dreams seem to be at times?
Is it really too much then?

6 comments:

Deniss Rutšeikov said...

Hei Tru!

Loodan, et Marjamaa ei ole igaveskes kaotanud Brasiiliale ühe oma parimatest tütartest :)

Jätka aga postitamist. Brasiilia on põnev riik ja mul oleks hea meel, kui sa tunneksid end seal hästi.

Sport on tõesti lahe. Teen peaaegu igal hommikul võimlemisharjutusi ja see tõesti aitab nö "to put the upcoming day on track". Ja tegelikult saad sa võistlusmomendi ise endale ka luua (kas saan täna teha 3 kättekõverdust rohkem kui eile?).

Kahju, et ei jõudnud sel suvel sind näha. Samas Maa on ju nii väike planeet ;)

Tru said...

Hei Deniss!!!!!

aitäh!!! sinust tunnen ka puudust - kohtan ikka ja jälle inimesi, kes sind hea sonaga meenutavad! IC-l oli just su portugaallasest jareltulija ja kevadel türgis CEELDSil kohtasin ka ühte tüdrukut kashastanist, ja veel palju teisi!

kallid ja edu sulle!!

ps. ei usu, et maarjamaa mu igaveseks kaotanud on ;), küllap ma varsti ikka jälle näole annan!!
ja üritan ikka tasapisi endast märku anda blogis. lihtsalt nii palju märkimisväärseid asju juhtub ja kirjutamisväärseid mõtteid tuleb pähe, et ei jõua neid kuidagi kirja panna...
aga proovin!!!

kall!

e.Lu said...

oo, ma juba kolm kuud olen taaskord spordiklubi liige, ja lause "success comes to those who fight tooth and nail for it" vaatab mulle otsa igal nädalal imekaunite naissportlastega Nike plakatitelt :) iga kord mõtlen, et ma peaksin sellesse uskuma :) äkki iga kord usungi jälle natuke rohkem :P

Tru said...

edu edu Ellu!! sinu vastu ma ei saa ... alates sellest hetkest, kui sa Vil'is Fortiuse uksest sisse astusid (oli nii selle nimi?) ja sinust suur sportlane sain vaatan sulle alt üles!!!

ps. tänase päeva jooksusaavutus oli 8,5 K 45 minutiga, mis on mu meelest enam-vähem ... hm tegelt mul pole aimugi, mis on mõistlik tulemus ja mis mitte, aga suutsin mõne aja vahemalt meie grupi maratoonarite tuules püsida :D:D .... mille peale nad parast arvasid, et ma peaks vahemalt poolmaratoni kyll ara proovima. huhjah ... see tundub aga jube pikk, paljas mõte sellest juba väsitab!!! isegi 8 kilti on juba täitsa paras ... (või on mul lihtsalt "piiratud" mõtlemine :D) ... piisavalt hull oleks endale pähe võtta ühel heal päeval maratoni joosta ...whohahahaha

d said...

Oi, sport rokib! :)

Hee, judotsikk olid!? Rõõm rõõm! Kutsu oma su sõbrannad Eestis BJJ trenni tuleks! ;) Brasiilia ikkagi noh :P

Aga selle enda pushimisega kui sa justkui oled etteotsa saanud / saavutanud. Sellel on minu arvates kaks otsa - ühelt poolt sa võid ennast nagu tagant piitsutada ja parim viis selleks on ilmselt mingi illusoorne uus eesmärk leida. Barjäär, mida ületada, kujuteldav vastane, kellest mööduda. Aga selle enda pushimisega kaasneb paradoksaalselt oht kaotada oskus nautida .. tunda rõõmu enda saavutusest, või lihtsalt protsessist endast.
Spordis on üks idee pärast oma lae saavutamist (oled teistest üle), otsida ise uusi partnereid, kes oleksid sust natuke paremad. Ses mõttes, et mitte ise ei "motiveeri" end tühja koha pealt .. vaid ise muudad keskkonda, lood uue olustiku, kus sul ON põhjust pingutada. Umbes, et kui tahad mängida, siis ikka tuleb mängukaaslane leida - liiga kaua üksi mängides lähedki hulluks (loe: jäädki üksi "mängima" - ka mängu mõte võib muutuda/kaduda, sest pole enam välist vastureaktsiooni, et kas see, mis sa teed on mäng või mitte).

Sihuksed mõtted, pärast mõnusat trenni. ;)

Ja tsau Deniss ka! =)

Tru said...

õige jutt!!!

mu jaoks on see jooksuvärk päris põnev eneseavastamine!! ma poleks arvanudki, et jooksen kunagi 10 km jutist maha, kusjuures mitte rohkem kui tunniga. a täna just nii oligi. ja eelmise nädala 8,5 km tundus täna köömes!!
jesver ... ja ma olin alati täiesti veendunud, et ei jõua nii pikka maad maha joosta!

mulle tuleb kogu aeg see potentsiaaliküsimus pähe, mitte ainult enda vaid kõigi puhul.
Enda kohta mõtlen, et peale jooksmise, huvitav, mis mul veel sees peidus on??? :))) põnev ju!!

heheh ... muidugi on võimalik, et mul aint jooksmine ongi "sees peidus" ja seetõttu tuleb niisama juhuslikult täitsa ok'lt välja (mitte, et ma mingi tsempion oleks, aga ringi vaadates tundub, et üle keskmise siiski)

igal juhul põnev!!!