A letter home vol 2 (in Estonian)

Holaaaa!!

1 kuu Ecuadori on seljataga ja see kõlab nagu hea võimalus järjekordne kirjatükk teele saata. Tegelt võiks siin vist igast päevast raamatu kirjutada, aga selle mõtte matan maha juba eos :D.

Niisiis, lühidalt öeldes on viimase 2 nädala tippsündmusteks olnud: nädal Colombias Albertol külas (supervastuvõtt ja superriik, soovitan!!), kiirpeatus Panamal, tagasi Guayaquilis töö AIESECis ja chill siinsete sõpradega, mida kroonis viimane nädalavahetus väikelinnas Cuencas, kus muu hulgas teise Eesti tüdrukuga jõe ääres väikse õlle võtsime folgi meenutuseks :)


Lugejakirjade põhjal on tänase kirja „teemadeks“: mehed, naised,
seks ja jalgpall

Taustaks pean veel ütlema, et seltskond, kellega kõige rohkem kokku puutun, on väga rahvusvaheline, nimeks ATAMI family. ATAMI tuleb Agnieszka, Tommaso, Aneta, Meeli ja Ina nimetähtedest. Nad pärit Poolast, Itaaliast, Eestist ja Rumeeniast ja töötavad kõik Guyaquilis.
Kõik ägedad tegelased, nii et ma tunnen ennast siin täiesti koduselt.
Ja „family“ on absoluutselt õige sõna...heheh...tegelt on meil selline Simpsonite perekond :D..Homer ja Maggie ja kõiksevärk.
Pea igal õhtul toimub midagi ning lisaks meie oma „perele“ on meil siin ka kohalikke sõpru/tuttavaid, nii et igav ei hakka...st veel ei ole hakanud ja tõenäoliselt ei hakka ka :D

MEHED
Nagu öeldud, puutun lisaks praktikantide seltskonnale kokku ka muu aieseci rahvaga ja siis mõnel määral kohalikega...nii igapäevase suhtluse käigus. Et ühesõnaga, kui meestsest rääkida, siis mõned sellised huvitavad tähelepanekud:

- viisakad. üks reegel tundub olevat, et naised lastakse igal juhul enne uksest sisse, olgu neid või 20, aga mehed ikka uksest enne läbi ei lähe. Ma pole kindel, kas see päris alati kehtib, aga igaljuhul on see vahel päris naljakas. Ka buss peatub alati, kui naised peale või maha tahavad minna. Mehed peavad kohati ka liikuvast transpordivahendist maha saama (ma peaks vist natuke pikemalt sellest bussisüsteemist rääkima mingil hetkel).

- meeldib tantsida. üldiselt tundub, et neil on see tantsimise värk sisse sündinud. Eestlastega võrreldes hakkab eriti silma...heheh..tõsijutt noh... Samas on ka neid, kellele üldse ei meeldi tantsida...hm...aga kui mõtlema hakkan, siis oskavad isegi need, kellele üldse ei meeldi, ikka päris hästi seda teha...nii et järeldus: see on
neil juba veres, meeldib see neile või mitte.

- tänaval tahavad põhimõtteliselt igat sorti meestele Euroopast päris naisterahvaid kiigata bonita, linda, hi, how are you, welcome jms asju öelda, vilistada jms. Kohati päris naljakas, sest tavaliselt ei hõiguta kaugelt, vaid öeldakse midagi suht tasasel häälel täpselt sinu kõrval olles, isegi juba mööda minnes, nii et mitu korda on selline tunne, et „ehmisseenüüdoli“. Väga hull olukord siiski ei ole ja päris staari tunnet ikka ei ole :D

NAISED
Pikad lahtised mustad juuksed ja pruunid silmad, kerge ülekaal alates keskeast (või vahel ka varem), soov tingimata kanda kõrge kontsaga kingi (lühema kasvu tõttu), topid ja teksad (jah siin kantakse hoolimata 30+ kraadist teksasid väga palju), samas miniseelikud on siin ka siiski suht popid. Ise käisin eile esimest korda sellise lühemat sorti kleidiga...heheh...päris imelik oli alguses :D. Ma muidu pole soovinud nii suurt tähelepanu tõmmata tänaval, sest nii või naa on tähelepanu
ikka kogu aeg peal.
Keskmine pikkus on siin ehk mingi 155 võrreldes 164-ga Eestis. Mina olen 170, nii et ikka suht pikk - ka meestega võrreldes.

Kuna käisin nädal aega tagasi Colombias Albertol külas, põhjarannikul Cartagenas, Barranquillas ja Santa Martas, siis veel üks tähelepanek sealtkandist: reisides hakkab hästi silma, et rannapiirkondades elavad naisterahvad pööravad oma välimusele väga palju rohkem tähelepanu kui mägede (Quito, Bogota jne) elanikud. Ka Quayaquil, kus preagu elan, pole iseenesest suurem suvituspiirkond, siit lähimasse randa on nii tunni tee jagu. Samas Colombia põhjarannik Kariibi mere ääres on suvitajate paradiis ning sellest tulenevalt usun, et ka Eesti meestele pakuks sealne naispere päris suurt silmarõõmu...hehe...Siia veel täienduseks, et ka iluoperatsioonid on Colombias väga populaarsed ning ka näiteks ülikoolis õppivate tüdrukute hulgas suhteliselt tavaline nähtus. Pidi suhteliselt mõistliku hinnaga olema...nii et kel huvi, siis....
Silmaoperatsioonid laseriga, mis Eestis on 22 000 EEKu pidid Ecuadoris olema 1000 USD ja Colombias veel odavamad, nii et „väike“ hinnavahe on olemas.

SEKS
Siinmail pidavat olema arusaam, et väga mõistlik pole enne abiellumist „keelatud“ maailma avastada. Selle kõrval tundub jällegi huvitav see, et tänaval avalikult suudlemine, kallistamine, pargipingil semmimine jne tundub täiesti aktsepteeritav olevat. Ka noori emasid (kohati ka alla 20) näeb päris palju, mistõttu ma arvan, et see esimene väide siiski päriselt praktikas paika ei pea. Samas siin vist ongi vastuolu tavade/traditsioonilise maailmavaate ja muutuvate aegade vahel: üks asi
on vanema põlvkonna arvamus sellest, „kuidas asjad võiks/peaks
olema“ ja teine noorema põlvkonna poolt „kuidas nad tegelikult on“.

Kui ma nüüd õigesti aru saanud olen, siis pidavat siinmail näiteks abort keelatud olema. Religioosse ühiskonna sündroom, arvan ma. Päris paljudes Ladina-Ameerika riikides on sama seis. Teisest küljest pidi erakliinikute abil kõik võimalik olevat, mistõttu ma preaguse hetke seisuga ei saa täpselt „keelatuse“ mõistest aru (ei tea, kas see hõlmab siis vaid riigi poolt pakutavat „teenust“).

JALGPALL
On siin kuum!! Jalka MMi ajal olid tänavad täis kollastes särkides noori-vanu, tänavail lehvisid bännerid ja kui Ecuaodor mängis, seisis elu igalpool mujal! Ecuadori tiimil on viimaste aastate jooksul aina paremini läinud ning seekordne edasipääs teise ringi oli senini parim tulemus.

„Ecuador - si se puede“ (Ecuador, jah sa suudad) oli slogan, mida kasutati kõikjal. Guayaquilis on ka kaks põhilist tiimi, millest ühe nimi on Barcelona ja teise nime olen unustanud (oops :), mängude ajal ei pidavat igav hakkama, fännid teevad kõvasti möllu oma meeskonna toetuseks!

Olen ka ise mõelnud omale jalkasärki soetada, aga oma eelarvet vaadates esialgu veel kõhklen. Originaalid maksavad nii 20-30 dollarit, tänavaturult saab ka 5 usd’iga, aga see pole ju ikka see!! Üldse saab siin tänavalt osta igasugust kraami, alustades Nike’ist ja lõpetades D&G’ga, hindu nagu arvata võib ei anna originaaliga võrrelda.


Vastused lugejakirjadele:

- Kas lennujaamas ajavad eskalaatoreid ringi väiksed nukrad eeslid?
Nope :D, eesleid on, aga ainult külades olen kohanud.

- Kas kohviautomaatide asemel on külamehed priimustega vankritelt oma
laste väikeste mustade kätega korjatud värskeid kohviube keetmas:):):)?

Hehe…jällegi eitav vastus. Kusjuures nende kohviubadega on nii, et nad
joovad siin üldse lahustuvat kohvi enamasti (täiesti seletamatu!!).
Café con leche tähendab vahel koguni ainult kuuma piima lahustuva kohviga. Iseenesest pole paha, aga see pole siiski see kohvi, millega ma harjunud olen.
Külameestest (ja –naistest) rääkides, nemad on siin küll ägedad! Ehe värk! Väikest kasvu, kohe päris indiaanlased, põnevad värvilised riided seljas. Rauno blogis (www.rauno.org/latina) on ka mõned ägedad pildid üleval.


Minu plaanid edasi: veel ca 2 nädalat siin (äkki jõuan Peruusse ka, aga hetkel veel ei tea) ja siis Brasiiliasse. Loodan, et kõik sujub, mu pass on parasjagu Brasiilia saatkonnas Soomes ja sellega lähebki veel nata aega.
Pean nüüd kiirelt veel Portugali keele crash course'i võtma, et kohapeal päris häbisse ei jääks :)))

Espanolist rääkides - ega ma ausalt öeldes ikka ei jaga muffigi...hihih...iga kord küsi umbes 3 korda üle, et mis sa nüüd ütlesid! a noh nata rohkem ikka mõistan, kui tulles. Nad lihtsalt räägivad siin nii teistmoodi ja kõik "s"'id sõna lõppudes on kas
üldse kadunud või kõlavad nagu "h"d...siis ongi nii, et iga kord peab jupp aega mõtlema, mis see siis nüüd jälle oli!
Olen ikka seda learning by doing rida ajanud ja õpik seisab ikka kotis...huh...luban endale, et Portugali keele võtan tublimalt käsile!

saludos!

PANAMA - a quick one

15.-16.th of July, 2006

Flying with COPA means always transiting in Panama since it’s Panaman airlines. Soooo...once that was the case I thought I definitely should see the City even for a little bit since I am anyway there in the aiport on my route Ecuador-Colombia-Ecuador.
Thus on my way back from Colombia to Ecuador, I took a 1 day stop in Panama arriving on Saturday and leaving on Sunday night.

Hehe...I must say I saw more of the night life than sightseeing around, but surely was super fun cruising the city at night (thanks Ricky :D), checking out what the place has to offer in terms of entertainment for club and pub lovers, and dancing till morning!
Some say that Ciudad de Panama is the Miami of Central America. It seemed to be true with it’s 24 hours shops, eating places etc available at any moment you crave for something.

Sleeping late on Sunday meant limited time for sightseeing (3 hours) before I already had to head to the airport. But couldn’t still resist the opportunity to look around as much as I could. Since my host was at work, I took a recommended bus to „the city center“, which eventually, when I got off the bus, did not seem much of a center, but more like some sort of ghetto....hehe...it must have been one of the few buses that did not go to the center :D:D...but no problems, the situation offered me a little adventure!

As my Spanish was, and still is, quite limited asking directions to the city center was a bit difficult, people kept poiting at one direction, but after having walked about 10 minutes, I felt myself no closer to the center as before. Hehehe...and to make the situation a bit more challenging, I didn’t have the map of the city either :D:D
What should always more or less work is taking a taxi to the destination you need, so that was my next thing to do.
Found a taxi on the street, a nice 26 year old guy who spoke only Spanish, who eventually offered me a 2 hour tour in the City to see the Isla de Flamenco and some other places for only 7 USD, and who later turned out to be a cop working on criminal investigation during weekdays and being a taxi driver on weekends...hehehe
So I got a nice sightseeing tour as well!
Time went by fast and I already started to run late for my flight, thus got home with the same taxi driver dude, packed quickly and headed to the airport...whiew..by that time I had only 2 hours left for my flight and about 40 minutes bus ride to the Airport ahead of me.
There ought to be a bus to the airport, but after 10 minutes waiting in the bus stop I decided to take a taxi (which ought to be 25 USD, and 15 if you bargin). Stopped a passing by taxi, and offered my last 8 USD that I had in cash. Worked! He took me to the airport. Got there just an hour before the flight – no problemos ;), I think that’s what one could call just-in-time-management...hehehe
Last good-byes and off I took to Guayaquil, back home to my ATAMI family (Thanks, Ricky for the message on the plane :).

Colombia - mi casa es tu casa!

After 5-6 visits to the embassy of Colombia in Guayaquil, 2 weeks of waiting instead of the initally promised 4 days, changing 3 times the plane tickets as the visa was not ready (56 USD!), me and Rauno finally arrived in Barranquilla on the 8th of July.

Yet, in spite of the trouble with the visa my experience in Colombia was SUPER SUPER SUPER GREAT!! (Thank you Alberto and your family!! Muchos Gracias!!!)

When arriving in B’quilla Alberto was already awaiting for us in the airport with his dad and we took a car directly to Cartagena – one of the most touristic cities in Colombia I guess, a real jewel as they say!

And I understand why!! The most wonderful beaches I have ever seen (we took a one day cruise with Alberto’s family to the Island de Baru), super bueno ciudad de antigua (the old town), nice climate, friendly people, delicious food!!


Oh and it was good to meet up with Maris – she had already arrived a week ago from Costa Rica where she did a 6 months internship in a local NGO teaching English. Me, Maris and Alberto were in the same MC team in AIESEC in Estonia in 2003-2004, living and working together for one year. The other 3 team mates - Uku, Helena and Sifaan – couldn’t join this time, but we are planning to hold our team re-union in 2010 in Colombia as well ;). I know now I should take like 3 months for the next visit to Colombia – that's how much the country offers to discover!!

After Cartagena, we returned back to Barranquilla – Alberto’s home town. It’s another nice city on the North Coast of Colombia. And that’s where we enjoyed the true hospitality of Colombian people!! We stayed in Alberto’s house, and the saying they use „mi casa es to casa“ was soooooo much in place!! Thanks again to you, Alberto and Caro and your Mom and Dad for taking us around, feeding us with the best food ever and just being sooooo super nice!!!

Heheh staying at Alberto’s house was a nice practice for my espanol also :) as his parents’ don’s speak English...huh, I surely learned a few new words!!

On Thursday we took a little trip to Santa Marta – one more place for tourists that like la playas ;). Alberto and his family returned to B’quilla in the evening since Alberto was to leave to Estonia the next day, but me and Rauno stayed on in a little fishermen village just after Santa Marta, it’s called Taganga and it is a good place to get your scuba diving license should you want one. 3 day course was for about 400 000 pesos (2000 EEK). Additinal 2 days advanced course was also offered, and room for bargining the price is there as well. Rauno was gonna take the 3-day one, but I couldn’t since I had my flight back to Ecuador via Panama already on Saturday the 15th of July.
Friday nite party with Alberto’s friends Sergio and Carlos in the Bolivar’s house in Santa Marta – musica electronica!! – a few hours sleep, 2 hours bus strip back to Barranquilla, nice time with Alberto’s family (Alberto, when you left to Estonia, they really really missed you!!), and then off to Panama.

My experiences in Colombia were super!! I’d really like to recommend it to anyone who’s thinking of visiting Latin America, it surely is a country of the kind of „must visit“ ones!
True, there are things to watch out for, but...in contrary and one the positive note, the country as tons to offer and aren't the things more challenging just the most precious ones ;)

A letter home, VOL 1 (in Estonian)

Hola a todos!!

Kohevarsti lõpeb mu teine nädal Ecuadoris, täpsemalt pühapäeval. Selle aja jooksul olen kuidagi totaalselt teise maailma sattunud ja kõik, mis Eestis, tundub praegusel hetkel suhteliselt kaugena...aga nojah...elu siin ongi kõvasti teistmoodi – elan teiste AIESECi pratkikantidega koos ühe kahekordse maja esimesel korrusel (5 tuba on meil siin, suur elutuba, köök ja siis veel üks ruum, mida eile näiteks kasutasime sissetunginud roti kinnipüüdmiseks ja ...khm...“kõrvaldamiseks“). Koos minuga siin praegu 3 eestlast, 2 poolakat, 1 itaallane ja 1 rumeenlane. Siiasamasse jäängi kuni augustini va siis need ajad, kui hea õnne korral õnnestub Kolumbias, Panamas ja Peruus ära käia...a sellest täpsemalt allpool.
Mu siinsed elukaaslased käivad tööl, aga minul on praegu pigem fiesta-season ...hehe...AIESECi töös ikka löön kaasa, aga kuna senini olid kõik eksamitega hõivatud, siis oli ka minu elu asjalik pool tagasihoidlik, chillin ühesõnaga ning kasutasin aega ka riigiga tutvumiseks – Raunoga käisime mägedes ja teiste sõpradega Montanitas, hipide ja surfarite paradiisis.

Mõned väiksed „pildikesed“ kohapealsest elust:

Ilm
Lennujaamast väljudes oli mul India-tunne. Õhk on siin selline soe, kerge kleepekas ja mulle tundub nagu nata sellise magusa lõhnaga...ma ei oskagi seda seletada, selline troopika-värk vist. Nüüd on õnneks India-tunne üle läinud, aga soe on siin sellegipoolest.

Ecuadoris võib aasta jooksul eristada kahte aastaaega, tinglikult siis „talv“ ja „suvi“. Praegu on talv, mis tähendab, et rannikul on nii 30-35 kraadi sooja ja enamasti on taevas pilvine so rannikul (costa). Sellest hoolimata on ikka väga lõunamaine ja suvine tunne. Ja päike võtab ka läbi pilvede. Guayaquil – 2-miljoniline linn, kus praegu elan – ongi rannikulinn.
Mägedes olles on nagu teine riik – öösiti on vaevalt 10 kraadi sooja, päeval läheb ikka vast 25 kraadi kanti ja kui päike lagipähe paistab, siis on ikka parajalt kuum. Eriti mägede vahel, kus on suhteliselt tuulevaikne. 40 faktoriga päevituskreemi kasutades õnnestus end ikka veidi ära põletada, õnneks siiski ei midagi katastroofilist.
Suvi on siin detsembrist maini (umbes). Mujal sajab ka vihma, aga rannikul pidi siis olema ilus ja pilvitu ning sooja siis juba 40 kanti.



Inimesed
Vastuvõtt on olnud sõbralik, tunnen end nagu täitsa kodus kohe – osa sellest on muidugi see, et AIESECi punt oli mul juba lennujaamas vastas ja mu uued elukaaslased on ka igati toredad, koos ikka veedame nii õhtuid kui nädalavahetusi.
Üldiselt tundub Ecuadoris Euroopa turiste olevat suhteliselt vähe, kuigi aeg-ajalt ikka kohtab, eriti Lonely Planeti poolt soovitatud sihtpaikades. Kindlasti on ka siinsest regioonist turiste, aga need ei paista ju tänavapildis nii silma.
Ka tänaval tunnevad autojuhid võõramaalased kohe ära, lasevad signaali; taksod üritavad pidevalt küüti pakkuda ja vastutulevad (meesterahvad) ikka tervitavad, ššš-itavad või vilistavad. Aga noh see pole häiriv, harjumise asi, mingil hetkel ei panegi enam tähele.
Valvas tasub tänaval siiski olla, sest ikka on lugusid selle kohta, kuidas väljamaalasi on rünnatud, neilt läpakad, raha ja muid väärisasju röövitud jne jne, mistõttu mina näiteks kannan (kui üldse) oma läpakat kaasas linasest riidest üleõlakotis, mitte kergesti silma hakkavas läpaka kotis. Ettavaatlik tasub olla, aga see ei ole kindlasti põhjus end nelja seina vahele lukustada.
Kusjuures tuleb tunnistada, et ka politsei on siin agar. Vähemalt olen mina kui välismaalane neile korduvalt silma hakanud: minu käest on juba 2 korda nädala jooksul politsei tänaval küsinud, kust ma pärit olen ja ega ma juhtumisi illegaal ei ole. Uhkusega pean ütlema, et viimane kord seletasin hispaania keeles, et kõik on korras ja ma pole illegaal ja et mul pole passi vaid sellepärast kaasas, et see juba varsti 2 nädalat on Kolumbia saatkonnas turistiviisa templit ootamas (õppetund: latiinode-viisi asjaajamine võib aega võtta!! Ja mitte vähe!!). Varsti ongi juba nii, et Alberto ja Maris, kellele pidime Kolumbiasse külla minema, lähevad sealt tagasi Eesti poole. Ja meie peame Barranquillas omapäi passima. Ilmselge saatuse iroonia: käisin ju Peebul ka niimoodi Ühendemiraatides külas, et Peep ise passis Indias viisavangis!


Espanol
Nagu arvasingi räägivad siin kõik espanoli. Ka aieseccarid, kes küll kõik mas o menos (enam-vähem, siin kõlab see nagu „mah o meno“) ikka inglist ka pursivad, räägivad üldiselt kogu aeg hispaania keelt. Ka mujalt tulnud praktikandid õpivad keele kiiresti ära. Nii paari kuuga, öeldakse. Kuigi olen keelt varem nata õppinud (3 aastat tagasi kaks semestrit), siis siia tulles oli ikka tunne, et muhvigi ei mõista. Esiteks on kuulamine ikka teine asi kui lugemine, pluss tegusõnade pööramine ja erinevad ajavormid ka veel lisaks. Nii et ikka päris keeruline. Nüüd on 2 nädalat möödas ja ikka nata saan juba igapäevasest vestlusest aru (võit!!), kaasa rääkida nii palju veel ei oska (grammatika vajaks „veidi lihvimist“, et mitte öelda õpikust tuupimist, aga ma praegu olen ikka rohkem seda learning-by-doing varianti püüdnud kasutada ning pole nii palju raamatuis sobranud. Kõvasti aitab see, et kõik ümberringi enamasti espanoli räägivad. Alguses oli omal muidugi päris imelik tunne, et tahaks nagu rääkida, aga ei oska :D:D (maakeeli öeldes „nagu tumm leilis“).
A noh õpin, aprendo! Praegu räägingi sellist Spanglish’i – inglise-hispaania segakeelt st kui hispaaniakeelsed sõnad otsa lõppevad (ja see juhtub suht ruttu), siis võtan inglisekeelsed appi. Minu keelealane töövõit seisnes selles, et ma hakkasin korraga aru saama, et nad siin ütlevad kõikide s-tähtede asemel sõna lõpus ’h’, näiteks las on lah jne. Jälle jupp maad rohkem saan aru, millest nad räägivad!!


Internet
On täiesti olemas, aga internetikohvikutes. WiFit on vast paaris kaubanduskeskuses, isegi pole seda jõudnud katsetada veel. Ma ise tunnen end muidugi suht ahistatuna, sest mul ikkagi nii umbes pool elu ju arvutis/internetis, kogu senine tööalane ja muu kommunikatsioon ka ikka arvuti vahendusel, andmehaldus ja kõik muu värk ka, nii et suht tüütu on kogu aeg mälupulgaga üle tee olevasse netikohvikusse joosta ja veebipõhiselt maile lugeda. Soodsamas kohas maksab tund netikasutust 1 USD, kallimas aga koguni 8 USD (viimane oli Hiltoni hotellis, kus huvi pärast hinnakirja kiikasin).



Loodus
On super!! Ma olen täiesti hämmastunud kui mitmekesine ja ilus siin on! Ja seda arvestades, et olen senini päris palju reisinud.
Mäed on vapustavad, käisime Andides kohas nimega Riobambas, mille kõrgeima tipu Chimborazo (6310 m) peaaegu alistasime – jõudsime 5000 m kõrgusele. Järgmisel päeval võtsime ette 6-tunnise rongisõidu Riobambast Alausi’sse. Eriti vahva oli see, et sõit oli rongi katusel. Alustasime kell 7 hommikul, kui väljas oli veel selline mõnus hommikune mägede jahedus. Lahkuvat rongi saatsid indiaanlastest käpiku- ja mütsikaupmehed. Paari tunni pärast rääkis aga Ecuador enda eest: praadisime 30-kraadises kuumuses ning 40 faktoriga päevituskreem õigustas enda olemasolu täielikult.
Mägede ilule ei jää alla ka siinsed vapustavad rannad Vaikse ookeani kaldal. Meie käisime Montanitas, mis on kohalik hipide ja surfarite paradiis (ja seda aastaringselt ja ka pilves ilmaga :D). Hoolimata sellest, et me kehvavõitu ilma tõttu randa peesitama ei jõudnud nautsime kohapealset elu-olu täiega. Kahest päevast ei piisanudki. Selleks, et sealsesse rütmi sisse elada oleks vist 3-4 päeva vaja. Noh eks vaatab, ehk veel jõuan sinna tagasi....see tähendaks siis Guayaquilist 4 tundi bussisõitu.
Kindlamast kindlam on see, et julgen Ecuadori kõigile reisimiseks soovitada: mäed, rannad, surfamine, päike, soojad inimesed, rafting, hiking ja mida kõike veel! Raha ja aega on vaja ainult 
Ahjaa...soovitan lugeda ka Rauno reisimuljeid rauno.org/latina, kus ka mitmeid pilte kohalikust elust-olust.

Salsa, merengue, bachata...ja reaggeton!!
Siinne muusika, mille järgi siis ka vastavad tantsud a’la nagu valss ja rumba jms. Siin kuuleb sedasorti muusikat kogu aeg: tänaval möödasõitvas autos kõmiseb kõva reaggetoni beat, bussipeatuses hängival mustanahalisel teenager’il on õlal tümpsuv makk, ühistranspordis mängib mõnus salsa või merengue-rütm jne jne. Klubides ja noorte hulgas on eriti kuum reaggeton, mille kohta on öeldud ka, et see olla justku „sex on the dance floor“...hm...noh minu arust siiski natuke ülepakutud, aga see nimi annab vist siiski mingi ettekujutuse, millega tegu.
Salsat, merenguet, bachatat tantsitakse ka päris palju – need on aga eriti kuumad just Kariibi mere saartel, Dominikaanis näiteks. Erinevalt Eestist tantsitakse ka house-party’idel („house“ nagu korter mitte nagu muusikastiil), eelmisel reedel andis sellele kinnitust mu welcome party (loe: tants ja trall hommikuni).

Sellega siin lõpetangi praegu. Praegu ootab mind ja Raunot ees umbes 5. visiit Kolumbia saatkonda, et lõpuks ometi saada kätte oma turistiviisa (millega mõnelpool läheb aega 1-2 päeva ja mida meie juba kaks nädalat ootame....grrhhh). Tõesti loodan, et seekord läheb õnneks, olen oma lennupiletit juba 3 korda muutnud!!!
Ma senini ei arvanud, et selline asi üldse võimalik on!! Kuidas võtab esialgu lubatud 4-päevane viisa väljastamise protsess aega 2 nädalat, kusjuures viimastel päevadel antud vabandused nagu koosolek, konsuli haige laps, kulleri teel olek jms on ju täiesti jaburad!!! Whieww!!


Niih aga nüüd küll lõpetan, sest asi läheb juba liigseks kurjustamiseks kätte :D:D. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab – rule of life no 1, eriti vist siinkandis...hehehe


Adios ja andke ikka endist ka märku!!

Triinu