1 kuu Ecuadori on seljataga ja see kõlab nagu hea võimalus järjekordne kirjatükk teele saata. Tegelt võiks siin vist igast päevast raamatu kirjutada, aga selle mõtte matan maha juba eos :D.
Niisiis, lühidalt öeldes on viimase 2 nädala tippsündmusteks olnud: nädal Colombias Albertol külas (supervastuvõtt ja superriik, soovitan!!), kiirpeatus Panamal, tagasi Guayaquilis töö AIESECis ja chill siinsete sõpradega, mida kroonis viimane nädalavahetus väikelinnas Cuencas, kus muu hulgas teise Eesti tüdrukuga jõe ääres väikse õlle võtsime folgi meenutuseks :)
Lugejakirjade põhjal on tänase kirja „teemadeks“: mehed, naised,
seks ja jalgpall
Taustaks pean veel ütlema, et seltskond, kellega kõige rohkem kokku puutun, on väga rahvusvaheline, nimeks ATAMI family. ATAMI tuleb Agnieszka, Tommaso, Aneta, Meeli ja Ina nimetähtedest. Nad pärit Poolast, Itaaliast, Eestist ja Rumeeniast ja töötavad kõik Guyaquilis.
Kõik ägedad tegelased, nii et ma tunnen ennast siin täiesti koduselt.
Ja „family“ on absoluutselt õige sõna...heheh...tegelt on meil selline Simpsonite perekond :D..Homer ja Maggie ja kõiksevärk.
Pea igal õhtul toimub midagi ning lisaks meie oma „perele“ on meil siin ka kohalikke sõpru/tuttavaid, nii et igav ei hakka...st veel ei ole hakanud ja tõenäoliselt ei hakka ka :D
MEHED
Nagu öeldud, puutun lisaks praktikantide seltskonnale kokku ka muu aieseci rahvaga ja siis mõnel määral kohalikega...nii igapäevase suhtluse käigus. Et ühesõnaga, kui meestsest rääkida, siis mõned sellised huvitavad tähelepanekud:
- viisakad. üks reegel tundub olevat, et naised lastakse igal juhul enne uksest sisse, olgu neid või 20, aga mehed ikka uksest enne läbi ei lähe. Ma pole kindel, kas see päris alati kehtib, aga igaljuhul on see vahel päris naljakas. Ka buss peatub alati, kui naised peale või maha tahavad minna. Mehed peavad kohati ka liikuvast transpordivahendist maha saama (ma peaks vist natuke pikemalt sellest bussisüsteemist rääkima mingil hetkel).
- meeldib tantsida. üldiselt tundub, et neil on see tantsimise värk sisse sündinud. Eestlastega võrreldes hakkab eriti silma...heheh..tõsijutt noh... Samas on ka neid, kellele üldse ei meeldi tantsida...hm...aga kui mõtlema hakkan, siis oskavad isegi need, kellele üldse ei meeldi, ikka päris hästi seda teha...nii et järeldus: see on
neil juba veres, meeldib see neile või mitte.
- tänaval tahavad põhimõtteliselt igat sorti meestele Euroopast päris naisterahvaid kiigata bonita, linda, hi, how are you, welcome jms asju öelda, vilistada jms. Kohati päris naljakas, sest tavaliselt ei hõiguta kaugelt, vaid öeldakse midagi suht tasasel häälel täpselt sinu kõrval olles, isegi juba mööda minnes, nii et mitu korda on selline tunne, et „ehmisseenüüdoli“. Väga hull olukord siiski ei ole ja päris staari tunnet ikka ei ole :D
NAISED
Pikad lahtised mustad juuksed ja pruunid silmad, kerge ülekaal alates keskeast (või vahel ka varem), soov tingimata kanda kõrge kontsaga kingi (lühema kasvu tõttu), topid ja teksad (jah siin kantakse hoolimata 30+ kraadist teksasid väga palju), samas miniseelikud on siin ka siiski suht popid. Ise käisin eile esimest korda sellise lühemat sorti kleidiga...heheh...päris imelik oli alguses :D. Ma muidu pole soovinud nii suurt tähelepanu tõmmata tänaval, sest nii või naa on tähelepanu
ikka kogu aeg peal.
Keskmine pikkus on siin ehk mingi 155 võrreldes 164-ga Eestis. Mina olen 170, nii et ikka suht pikk - ka meestega võrreldes.
Kuna käisin nädal aega tagasi Colombias Albertol külas, põhjarannikul Cartagenas, Barranquillas ja Santa Martas, siis veel üks tähelepanek sealtkandist: reisides hakkab hästi silma, et rannapiirkondades elavad naisterahvad pööravad oma välimusele väga palju rohkem tähelepanu kui mägede (Quito, Bogota jne) elanikud. Ka Quayaquil, kus preagu elan, pole iseenesest suurem suvituspiirkond, siit lähimasse randa on nii tunni tee jagu. Samas Colombia põhjarannik Kariibi mere ääres on suvitajate paradiis ning sellest tulenevalt usun, et ka Eesti meestele pakuks sealne naispere päris suurt silmarõõmu...hehe...Siia veel täienduseks, et ka iluoperatsioonid on Colombias väga populaarsed ning ka näiteks ülikoolis õppivate tüdrukute hulgas suhteliselt tavaline nähtus. Pidi suhteliselt mõistliku hinnaga olema...nii et kel huvi, siis....
Silmaoperatsioonid laseriga, mis Eestis on 22 000 EEKu pidid Ecuadoris olema 1000 USD ja Colombias veel odavamad, nii et „väike“ hinnavahe on olemas.
SEKS
Siinmail pidavat olema arusaam, et väga mõistlik pole enne abiellumist „keelatud“ maailma avastada. Selle kõrval tundub jällegi huvitav see, et tänaval avalikult suudlemine, kallistamine, pargipingil semmimine jne tundub täiesti aktsepteeritav olevat. Ka noori emasid (kohati ka alla 20) näeb päris palju, mistõttu ma arvan, et see esimene väide siiski päriselt praktikas paika ei pea. Samas siin vist ongi vastuolu tavade/traditsioonilise maailmavaate ja muutuvate aegade vahel: üks asi
on vanema põlvkonna arvamus sellest, „kuidas asjad võiks/peaks
olema“ ja teine noorema põlvkonna poolt „kuidas nad tegelikult on“.
Kui ma nüüd õigesti aru saanud olen, siis pidavat siinmail näiteks abort keelatud olema. Religioosse ühiskonna sündroom, arvan ma. Päris paljudes Ladina-Ameerika riikides on sama seis. Teisest küljest pidi erakliinikute abil kõik võimalik olevat, mistõttu ma preaguse hetke seisuga ei saa täpselt „keelatuse“ mõistest aru (ei tea, kas see hõlmab siis vaid riigi poolt pakutavat „teenust“).
JALGPALL
On siin kuum!! Jalka MMi ajal olid tänavad täis kollastes särkides noori-vanu, tänavail lehvisid bännerid ja kui Ecuaodor mängis, seisis elu igalpool mujal! Ecuadori tiimil on viimaste aastate jooksul aina paremini läinud ning seekordne edasipääs teise ringi oli senini parim tulemus.
„Ecuador - si se puede“ (Ecuador, jah sa suudad) oli slogan, mida kasutati kõikjal. Guayaquilis on ka kaks põhilist tiimi, millest ühe nimi on Barcelona ja teise nime olen unustanud (oops :), mängude ajal ei pidavat igav hakkama, fännid teevad kõvasti möllu oma meeskonna toetuseks!
Olen ka ise mõelnud omale jalkasärki soetada, aga oma eelarvet vaadates esialgu veel kõhklen. Originaalid maksavad nii 20-30 dollarit, tänavaturult saab ka 5 usd’iga, aga see pole ju ikka see!! Üldse saab siin tänavalt osta igasugust kraami, alustades Nike’ist ja lõpetades D&G’ga, hindu nagu arvata võib ei anna originaaliga võrrelda.
Vastused lugejakirjadele:
- Kas lennujaamas ajavad eskalaatoreid ringi väiksed nukrad eeslid?
Nope :D, eesleid on, aga ainult külades olen kohanud.
- Kas kohviautomaatide asemel on külamehed priimustega vankritelt oma
laste väikeste mustade kätega korjatud värskeid kohviube keetmas:):):)?
Hehe…jällegi eitav vastus. Kusjuures nende kohviubadega on nii, et nad
joovad siin üldse lahustuvat kohvi enamasti (täiesti seletamatu!!).
Café con leche tähendab vahel koguni ainult kuuma piima lahustuva kohviga. Iseenesest pole paha, aga see pole siiski see kohvi, millega ma harjunud olen.
Külameestest (ja –naistest) rääkides, nemad on siin küll ägedad! Ehe värk! Väikest kasvu, kohe päris indiaanlased, põnevad värvilised riided seljas. Rauno blogis (www.rauno.org/latina) on ka mõned ägedad pildid üleval.
Minu plaanid edasi: veel ca 2 nädalat siin (äkki jõuan Peruusse ka, aga hetkel veel ei tea) ja siis Brasiiliasse. Loodan, et kõik sujub, mu pass on parasjagu Brasiilia saatkonnas Soomes ja sellega lähebki veel nata aega.
Pean nüüd kiirelt veel Portugali keele crash course'i võtma, et kohapeal päris häbisse ei jääks :)))
Espanolist rääkides - ega ma ausalt öeldes ikka ei jaga muffigi...hihih...iga kord küsi umbes 3 korda üle, et mis sa nüüd ütlesid! a noh nata rohkem ikka mõistan, kui tulles. Nad lihtsalt räägivad siin nii teistmoodi ja kõik "s"'id sõna lõppudes on kas
üldse kadunud või kõlavad nagu "h"d...siis ongi nii, et iga kord peab jupp aega mõtlema, mis see siis nüüd jälle oli!
Olen ikka seda learning by doing rida ajanud ja õpik seisab ikka kotis...huh...luban endale, et Portugali keele võtan tublimalt käsile!
saludos!
No comments:
Post a Comment