Kohevarsti lõpeb mu teine nädal Ecuadoris, täpsemalt pühapäeval. Selle aja jooksul olen kuidagi totaalselt teise maailma sattunud ja kõik, mis Eestis, tundub praegusel hetkel suhteliselt kaugena...aga nojah...elu siin ongi kõvasti teistmoodi – elan teiste AIESECi pratkikantidega koos ühe kahekordse maja esimesel korrusel (5 tuba on meil siin, suur elutuba, köök ja siis veel üks ruum, mida eile näiteks kasutasime sissetunginud roti kinnipüüdmiseks ja ...khm...“kõrvaldamiseks“). Koos minuga siin praegu 3 eestlast, 2 poolakat, 1 itaallane ja 1 rumeenlane. Siiasamasse jäängi kuni augustini va siis need ajad, kui hea õnne korral õnnestub Kolumbias, Panamas ja Peruus ära käia...a sellest täpsemalt allpool.
Mu siinsed elukaaslased käivad tööl, aga minul on praegu pigem fiesta-season ...hehe...AIESECi töös ikka löön kaasa, aga kuna senini olid kõik eksamitega hõivatud, siis oli ka minu elu asjalik pool tagasihoidlik, chillin ühesõnaga ning kasutasin aega ka riigiga tutvumiseks – Raunoga käisime mägedes ja teiste sõpradega Montanitas, hipide ja surfarite paradiisis.
Mõned väiksed „pildikesed“ kohapealsest elust:
Ilm
Lennujaamast väljudes oli mul India-tunne. Õhk on siin selline soe, kerge kleepekas ja mulle tundub nagu nata sellise magusa lõhnaga...ma ei oskagi seda seletada, selline troopika-värk vist. Nüüd on õnneks India-tunne üle läinud, aga soe on siin sellegipoolest.
Ecuadoris võib aasta jooksul eristada kahte aastaaega, tinglikult siis „talv“ ja „suvi“. Praegu on talv, mis tähendab, et rannikul on nii 30-35 kraadi sooja ja enamasti on taevas pilvine so rannikul (costa). Sellest hoolimata on ikka väga lõunamaine ja suvine tunne. Ja päike võtab ka läbi pilvede. Guayaquil – 2-miljoniline linn, kus praegu elan – ongi rannikulinn.
Mägedes olles on nagu teine riik – öösiti on vaevalt 10 kraadi sooja, päeval läheb ikka vast 25 kraadi kanti ja kui päike lagipähe paistab, siis on ikka parajalt kuum. Eriti mägede vahel, kus on suhteliselt tuulevaikne. 40 faktoriga päevituskreemi kasutades õnnestus end ikka veidi ära põletada, õnneks siiski ei midagi katastroofilist.
Suvi on siin detsembrist maini (umbes). Mujal sajab ka vihma, aga rannikul pidi siis olema ilus ja pilvitu ning sooja siis juba 40 kanti.
Inimesed
Vastuvõtt on olnud sõbralik, tunnen end nagu täitsa kodus kohe – osa sellest on muidugi see, et AIESECi punt oli mul juba lennujaamas vastas ja mu uued elukaaslased on ka igati toredad, koos ikka veedame nii õhtuid kui nädalavahetusi.
Üldiselt tundub Ecuadoris Euroopa turiste olevat suhteliselt vähe, kuigi aeg-ajalt ikka kohtab, eriti Lonely Planeti poolt soovitatud sihtpaikades. Kindlasti on ka siinsest regioonist turiste, aga need ei paista ju tänavapildis nii silma.
Ka tänaval tunnevad autojuhid võõramaalased kohe ära, lasevad signaali; taksod üritavad pidevalt küüti pakkuda ja vastutulevad (meesterahvad) ikka tervitavad, ššš-itavad või vilistavad. Aga noh see pole häiriv, harjumise asi, mingil hetkel ei panegi enam tähele.
Valvas tasub tänaval siiski olla, sest ikka on lugusid selle kohta, kuidas väljamaalasi on rünnatud, neilt läpakad, raha ja muid väärisasju röövitud jne jne, mistõttu mina näiteks kannan (kui üldse) oma läpakat kaasas linasest riidest üleõlakotis, mitte kergesti silma hakkavas läpaka kotis. Ettavaatlik tasub olla, aga see ei ole kindlasti põhjus end nelja seina vahele lukustada.
Kusjuures tuleb tunnistada, et ka politsei on siin agar. Vähemalt olen mina kui välismaalane neile korduvalt silma hakanud: minu käest on juba 2 korda nädala jooksul politsei tänaval küsinud, kust ma pärit olen ja ega ma juhtumisi illegaal ei ole. Uhkusega pean ütlema, et viimane kord seletasin hispaania keeles, et kõik on korras ja ma pole illegaal ja et mul pole passi vaid sellepärast kaasas, et see juba varsti 2 nädalat on Kolumbia saatkonnas turistiviisa templit ootamas (õppetund: latiinode-viisi asjaajamine võib aega võtta!! Ja mitte vähe!!). Varsti ongi juba nii, et Alberto ja Maris, kellele pidime Kolumbiasse külla minema, lähevad sealt tagasi Eesti poole. Ja meie peame Barranquillas omapäi passima. Ilmselge saatuse iroonia: käisin ju Peebul ka niimoodi Ühendemiraatides külas, et Peep ise passis Indias viisavangis!
Espanol
Nagu arvasingi räägivad siin kõik espanoli. Ka aieseccarid, kes küll kõik mas o menos (enam-vähem, siin kõlab see nagu „mah o meno“) ikka inglist ka pursivad, räägivad üldiselt kogu aeg hispaania keelt. Ka mujalt tulnud praktikandid õpivad keele kiiresti ära. Nii paari kuuga, öeldakse. Kuigi olen keelt varem nata õppinud (3 aastat tagasi kaks semestrit), siis siia tulles oli ikka tunne, et muhvigi ei mõista. Esiteks on kuulamine ikka teine asi kui lugemine, pluss tegusõnade pööramine ja erinevad ajavormid ka veel lisaks. Nii et ikka päris keeruline. Nüüd on 2 nädalat möödas ja ikka nata saan juba igapäevasest vestlusest aru (võit!!), kaasa rääkida nii palju veel ei oska (grammatika vajaks „veidi lihvimist“, et mitte öelda õpikust tuupimist, aga ma praegu olen ikka rohkem seda learning-by-doing varianti püüdnud kasutada ning pole nii palju raamatuis sobranud. Kõvasti aitab see, et kõik ümberringi enamasti espanoli räägivad. Alguses oli omal muidugi päris imelik tunne, et tahaks nagu rääkida, aga ei oska :D:D (maakeeli öeldes „nagu tumm leilis“).
A noh õpin, aprendo! Praegu räägingi sellist Spanglish’i – inglise-hispaania segakeelt st kui hispaaniakeelsed sõnad otsa lõppevad (ja see juhtub suht ruttu), siis võtan inglisekeelsed appi. Minu keelealane töövõit seisnes selles, et ma hakkasin korraga aru saama, et nad siin ütlevad kõikide s-tähtede asemel sõna lõpus ’h’, näiteks las on lah jne. Jälle jupp maad rohkem saan aru, millest nad räägivad!!
Internet
On täiesti olemas, aga internetikohvikutes. WiFit on vast paaris kaubanduskeskuses, isegi pole seda jõudnud katsetada veel. Ma ise tunnen end muidugi suht ahistatuna, sest mul ikkagi nii umbes pool elu ju arvutis/internetis, kogu senine tööalane ja muu kommunikatsioon ka ikka arvuti vahendusel, andmehaldus ja kõik muu värk ka, nii et suht tüütu on kogu aeg mälupulgaga üle tee olevasse netikohvikusse joosta ja veebipõhiselt maile lugeda. Soodsamas kohas maksab tund netikasutust 1 USD, kallimas aga koguni 8 USD (viimane oli Hiltoni hotellis, kus huvi pärast hinnakirja kiikasin).
Loodus
On super!! Ma olen täiesti hämmastunud kui mitmekesine ja ilus siin on! Ja seda arvestades, et olen senini päris palju reisinud.
Mäed on vapustavad, käisime Andides kohas nimega Riobambas, mille kõrgeima tipu Chimborazo (6310 m) peaaegu alistasime – jõudsime 5000 m kõrgusele. Järgmisel päeval võtsime ette 6-tunnise rongisõidu Riobambast Alausi’sse. Eriti vahva oli see, et sõit oli rongi katusel. Alustasime kell 7 hommikul, kui väljas oli veel selline mõnus hommikune mägede jahedus. Lahkuvat rongi saatsid indiaanlastest käpiku- ja mütsikaupmehed. Paari tunni pärast rääkis aga Ecuador enda eest: praadisime 30-kraadises kuumuses ning 40 faktoriga päevituskreem õigustas enda olemasolu täielikult.
Mägede ilule ei jää alla ka siinsed vapustavad rannad Vaikse ookeani kaldal. Meie käisime Montanitas, mis on kohalik hipide ja surfarite paradiis (ja seda aastaringselt ja ka pilves ilmaga :D). Hoolimata sellest, et me kehvavõitu ilma tõttu randa peesitama ei jõudnud nautsime kohapealset elu-olu täiega. Kahest päevast ei piisanudki. Selleks, et sealsesse rütmi sisse elada oleks vist 3-4 päeva vaja. Noh eks vaatab, ehk veel jõuan sinna tagasi....see tähendaks siis Guayaquilist 4 tundi bussisõitu.
Kindlamast kindlam on see, et julgen Ecuadori kõigile reisimiseks soovitada: mäed, rannad, surfamine, päike, soojad inimesed, rafting, hiking ja mida kõike veel! Raha ja aega on vaja ainult
Ahjaa...soovitan lugeda ka Rauno reisimuljeid rauno.org/latina, kus ka mitmeid pilte kohalikust elust-olust.
Salsa, merengue, bachata...ja reaggeton!!
Siinne muusika, mille järgi siis ka vastavad tantsud a’la nagu valss ja rumba jms. Siin kuuleb sedasorti muusikat kogu aeg: tänaval möödasõitvas autos kõmiseb kõva reaggetoni beat, bussipeatuses hängival mustanahalisel teenager’il on õlal tümpsuv makk, ühistranspordis mängib mõnus salsa või merengue-rütm jne jne. Klubides ja noorte hulgas on eriti kuum reaggeton, mille kohta on öeldud ka, et see olla justku „sex on the dance floor“...hm...noh minu arust siiski natuke ülepakutud, aga see nimi annab vist siiski mingi ettekujutuse, millega tegu.
Salsat, merenguet, bachatat tantsitakse ka päris palju – need on aga eriti kuumad just Kariibi mere saartel, Dominikaanis näiteks. Erinevalt Eestist tantsitakse ka house-party’idel („house“ nagu korter mitte nagu muusikastiil), eelmisel reedel andis sellele kinnitust mu welcome party (loe: tants ja trall hommikuni).
Sellega siin lõpetangi praegu. Praegu ootab mind ja Raunot ees umbes 5. visiit Kolumbia saatkonda, et lõpuks ometi saada kätte oma turistiviisa (millega mõnelpool läheb aega 1-2 päeva ja mida meie juba kaks nädalat ootame....grrhhh). Tõesti loodan, et seekord läheb õnneks, olen oma lennupiletit juba 3 korda muutnud!!!
Ma senini ei arvanud, et selline asi üldse võimalik on!! Kuidas võtab esialgu lubatud 4-päevane viisa väljastamise protsess aega 2 nädalat, kusjuures viimastel päevadel antud vabandused nagu koosolek, konsuli haige laps, kulleri teel olek jms on ju täiesti jaburad!!! Whieww!!
Niih aga nüüd küll lõpetan, sest asi läheb juba liigseks kurjustamiseks kätte :D:D. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab – rule of life no 1, eriti vist siinkandis...hehehe
Adios ja andke ikka endist ka märku!!
Triinu
No comments:
Post a Comment