Mõnus

Istun ja mõtlen siin (see on lihtsalt vahemärkus, sest tegelikult mul on üks töö pooleli, aga siiski...).
Istun ja mõtlen siin, et mõnus on ... eelmine nädalavahetus näiteks. Kõigepealt oli laupäeval Kersti sünnipäev, traditsiooniliselt kuu aega hiljem, tema suvilas Tornimäel (oli vist Tornimäe, eks?), suur hulk ülikooliaegseid sõpru-tuttavaid koos. Tore oli. Ja pühapäeval käisime Uku ja Martiniga Balletikooli galat vaatama. Minu jaoks täiesti ukulik ettevõtmine - ja selles mõttes ideaalne.
Üritus kestis 3 tundi, kusjuures teine vaatus oli väga hea. Esitus oli väga hea. Ma olin kohe täitsa põnevil, et mis saab ja nii.
Siis võtsime Harjumäel päikest, sinna on mingid uued, vingeid, lõunamaised lamamistoolid tekkinud. Ja maha pandud klaaside all mulksus vesi. Päike siras soojalt. Varsti tuli Triinikas ja läksime Kompressorisse pannikaid sööma - seda ka ei ole juba vist 2-3 aastat teinud. Mmmmaitsev ja mõnus.
Siis BocaPotis latte ja veel nata päikest ja muhedat olemist toredate sõpradega Toompea kandis murul (ma ei mäleta, kuidas seda kohta kutsuti täpselt)....Ideaalne pühapäev oli.
Esmaspäeval oli meil Elinaga ettekanne CSR teemal... ahh jälle üks sellistest mõnusatest asjadest, oma asja ajamine. Ja Elina on lihtsalt super (siia võiks kohe pika kiidulaulu panna). Siis oli kohtumine Marisega pangas - ikka CSR teemal ja jälle hulk edasiviivat energiat. Ja palju mõtlemis- ja tegutsemisainet ka.
Õhtul oli Triinika, Helkuri ja Kairiga Elevandis koosmõtlemine kooli ja hariduse teemal. Lihtsalt ükskord tuli Triinikaga Maneezi ja Narva mnt. nurgal rääkides miljon head mõtet, millest üks oli soov natuke koos mõelda hariduse ja kõige seonduva üle. Nii saimegi kokku. Ma ei tea, kuidas seda väljendada - head ideed, hea energia, head sõbrad, hea soov edasi minna. Kui ühe sõnaga ütlema peaks, siis praegu paneks selleks mõnus. Mõnusad momendid, mis kestavad rohkem kui sekundi ja milles on iva, millest mingil hetkel võib asja saada.

ahhh...kogu selle keskel on mul väga segased tunded. Viisa tuli kuidagi nii ootamatult. Viis kuud ootasin küll, aga nüüd tuli ikkagi nagu üleöö. Valmis ja nüüd ole kohal! Oeh!! Lihtsalt kuidagi ootamatult palju vastuolulisi tundeid... kodu ja ema ja isa ja Taavi ja Kadri ja head sõbrad ja siinsed tegemised ja armsad asjad on mu maailma 5 kuu jooksul jälle muutnud ... st veel paremaks teinud, uusi perspektiive andnud, aga nüüd on raskem ka.
Brasiilia töö ja elu ja sõbrad on ka väga väga väärt ja head, ma ju tean (muidu ma sinna ei lähekski...tööalaselt eriti, paremat varianti vist ei ole üldse olemas), aga nüüd tundub ikka palju vaevalisem see äraminemine, kui oleks olnud 4 kuud tagasi või kui oli 2 aastat tagasi, kui 24. juunil 2006. esimesest korda LatAm-i poole teele asusin. Siis ajendatuna soovist maailma avastada, ennast võõral maal proovile panna, tööalaselt areneda. Nüüd oli tööalane areng peamine ja väga suur põhjus, mis kaalukausi Brasiiliasse jäämise poole kallutas. Tegelikult on selle tööteemaga ka teatud isiklike oskuste ja omaduste arendamine väga tihedalt seotud, ka siin on Brasiilial selles mõttes palju potentsiaali, aga sellest ma vast kirjutan mõni teine kord ...