My own pace

huh...mõtlesin esialgu, et ma ei kirjuta seda mõtet siia, aga ikka pean!
See on seotud osaliselt ka selle eelmise postinguga, aga veidi positiivsemas toonis siiski.

Lisaks sellele, et eelmine nädalavahetus oli ülimalt lõbus klubitamise (brasiilia+india+eesti sõpruskohtumine väike-karjas + angel jne) ja muude toredate ürituste aeg (:P), siis sain ka omajagu shokiteraapia osaliseks. Täiesti ootamatult (absoluutselt!!) kuulsin vanalt healt klassivennalt, kellega omal ajal hästi läbi saime, et ta sai just isaks (braavo!!!!). Saaksime ilmselt ka praegu hästi läbi, a kohtume nii umbes kord aastas, nii et see tegelikkuses ikka päris-sõpruse alla kirja ei lähe, kahjuks. Viimane kord nägimegi nii umbes-täpselt 9 kuud tagasi klassi kokkutulekul - kui välja arvata 1 kord ***, kui ma tänaval kogemata ta auto ette hüppasin -, ja siis ma poleks arvanudki, et järgmine kord temalt selliseid (positiivselt!) vapustavaid uudiseid kuulen. Noh ja siis veel teinegi klassivend olevat just äsja isastaatusesse tõusnud!

Mitte, et mul oleks midagi laste vastu - vastupidi, lapsed on imelised ja ma kavatsen ühel päeval super-emaks hakata! (Ma olen isegi veendunud, et see mul õnnestub!) AGA ma ei ole eriti harjunud mõttega, et see aeg justnagu peakski juba nüüd käes olema! Sellest siis kogu see shoki-teraapia jutt.
Ilmselt see, pluss asjaolu, et mitmed mu väga lähedasest sõpruskonnast veel päris-pere loomiseni jõudnud pole ja paljud hoopiski mööda ilma laiali, polegi mind eriti tihti selle teemaga päris tõsiselt kokku toonud...
Ja siis veel mu oma praegune seis - otsade kokkutõmbamise ja lõpetamiste hetk + uued algused kohe varsti Ecuadoris ootamas.

Et asi veel värvikam oleks, siis pani kohtumine ühe teise uuema sõbraga mind päris põhjalikult mõtlema partnerluse ja sõpruse ja kooselu ja pere ja tuleviku ja muudel teemadel (siit seos eelmise postinguga)...nii et kokkuvõttes tekkis mul selline omamoodi sisemine rahutus (kui seda niimoodi võiks nimetada :)), mida kindlasti võimendas teadmatus mu enda (lähi-)tuleviku suhtes!

Ja kuhu ma siis kogu selle asjaga enda jaoks jõudsin - inglise keeles kõlab paremini: I've got my own pace.
Arvan, et teen otsuseid, mis teevad mind õnnelikumaks ja kahetseda eriti ei oska ja poleks ju mõtet ka. Kust ma seda tean? Sest ilmselt ei oleks ma endaga rahul, kui seekord jälle jätaksin tundmatus kohas vette hüppamata :), ning praegune hetk tundub selleks õigeim olevat.
Nagu mu viimati mainitud sõber ütles: tuleb teha asju, mis teevad õnnelikuks (see on küll praegu natuke kontekstist välja rebitud, aga more or less sobib siiski).

Nüüd kõrvalt vaadates: ma arvan kogu mu sisemine heitlus teemal "pere/stabiilsus/lapsed vs vettehüpe tundmatus kohas ja suur hunnik ebastabiilsust" on pisut võimendatud seoses eesootava teadmatuse ja paljude küsimustega valdkonnas "mis, millal ja kuidas täpselt edasi?".
Aga...lõppude lõpuks tuleb iga asi omal ajal (või natuke hiljem või varem :) ning kõike tuleb lihtsalt suht rahulikult võtta ja nautida ;)...Ja see mul plaanis ongi.

"welcome-to-the-real-world" sõnumeid on samas tervitatav kogeda, mistõttu pidingi selle siia kirja panema...oli minu jaoks tähtis.


___________
*** et mitte ülekohtune olla, siis vahepeal meenus, et klassivend no 1 käis ka minu sünnipäeval, mis segastel asjaoludel toimus kuu aega tavalisest hiljem st detsembris :)), see oli ka väga armas!!